Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb.

Pressiteated

Maaülikooli ekspeditsioon Amazonase vihmametsa oli edukas

15:46 19.04.2016

Eelmisel nädalal lõppes esimene Eesti-Brasiilia ühisekspeditsioon, millest võtsid Eesti poolt osa Eesti Maaülikooli hüdrobioloogid. Amazonase vihmametsades uuriti piirkonna järvi, koguti infot metaani rolli kohta madalate järvede toiduahelates ning tehti eeltöid Zika viirust levitavate sääskede uurimiseks.  

Manausi piirkonna vihmametsades uurisid maaülikooli hüdrobioloogid maailma suurima jõe – Amazonase vesikonda kuuluvaid järvi. Ekspeditsioon kestis kolm nädalat ja selle peamiseks eesmärgiks oli uurida veekogude toiduahelate toimimist troopilistes tingimustes. Koguti vee-elustikku planktonist kalade ja veetaimedeni. Ühtlasi tehti eeltöid Zika viirust levitavate sääskede uurimiseks – siiani on selgusetu, kuidas toiduahelad mõjutavad sealsete sääseliikide levikut. Maaülikooli teadlaste sõnul peavad kohalikud uurijad sääske kõige suuremaks probleemiks. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Priit Zingeli sõnul ei teata, miks elavad teatud sääsed ühes või teises kohas ning miks osa sääski Zika viirust levitab, selleks tegid teadlased kohapeal toitumisanalüüse. Kuna kohalikel uurijatel on olemas teadmised sääskedest ning Eesti teadlastel jällegi toiduahelatest, loodavad teadlased tulevikus viiruse levikut selgitada.

Priit Zingeli selgitusel on Amazonase jõgikonnas voolava magevee hulk tohutu – sekundis paiskub merre 200 000 m3 vett: „Seda on rohkem kui suudavad suuruselt järgmised seitse jõge kokku.“ Ekspeditsioon oli vanemteaduri hinnangul äärmiselt oluline selleks, et teada, mis meie planeedi looduses tegelikult toimub: „Selleks tuleb uurida suuri jõgesid.“ Amazonas on kahtlemata suur – vesikond 7 miljonit km2, pikkus 6992 km, suudmeala laius 240 km, samuti on sealne elustik ülimalt rikas – üksnes kalu tuntakse praeguseks hetkeks üle 5600 liigi. Maaülikooli ekspeditsioon tõi uurimispiirkonnast kaasa rikkaliku kogu erinevaid elustikuproove. „Ainuüksi kalade koeproove kogusime enam kui sajalt liigilt – seda on rohkem kui erinevaid kalaliike Eestis kokku,“ rääkis Zingel. „Lisaks hankisime vajalikke kogemusi, kuidas koguda andmeid troopilistes tingimustes – kuidas valida proovivõtupunkte, kust püüda kala ja kuhu paigaldada andureid pidevmõõtmisteks. Töömeetodeid tuli kohendada ka selle pärast, et sealsete toiduahelate tipus ei ole mitte röövkalad nagu meil, vaid jõedelfiinid ja kaimanid, kes võivad lihtsalt uudishimust töövahendeid kahjustada.“

Töö tulemusena on võimalik võrrelda parasvöötme veekogude toimimist troopilistega: „Näeme, kuidas muutub toiduahelate ülesehitus kliima gradiendis, kuidas muutub koosluste struktuur. Töö tulemus peaks näitama ka sealsete kalaliikide omavahelisi suhteid ja samuti nende suhteid ümbritseva keskkonnaga.“ Zingel lisas, et üks teema, mis praegu maailmas laiemat huvi pakub, on metaani kui alternatiivse süsinikuallika roll veekogu toiduahelate toimimisel: „Metaan on tuntud kui kasvuhoonegaas, ent järved ja märgalad on globaalselt suurimad looduslikud metaani allikad. Seni on aga väga vähe informatsiooni metaani süsiniku tähtsuse kohta madalate järvede toiduahelates, eriti Lõuna-Ameerika troopilistest piirkondadest. Loodame selgitada metaani rolli nii sealsetes toiduahelates kui ka veekogude aineringes üldiselt.“

Ekspeditsioonil osalesid Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadlased Tiina Nõgese uurimissrühmast – Arvo Tuvikene, Priit Zingel ja Tõnu Feldmann.

Lisainfo: Priit Zingel, Eesti Maaülikooli vanemteadur, telefon 7426242